Loe läbi alltoodud kirjakoht: Am 6:1-14
Iisraeli häving1Häda muretuile Siionis
ja julgeile Samaaria mäel
ja rahva tähtsaile meestele,
kelle juurde tuleb Iisraeli sugu!
2Minge Kalnesse ja vaadake,
ja sealt minge suurde Hamatisse;
siis minge alla vilistite Gatti:
kas olete neist kuningriikidest paremad?
Ons nende maa teie maast suurem?
3Häda teile, kes te peate kaugeks kurja päeva,
aga toote ligidale vägivalla aasta,
4kes te magate elevandiluust voodites
ja aelete oma asemeil,
sööte talled karjast
ja nuumvasikad laudast,
5kes te sepitsete laule naabli saatel,
valmistate endile mänguriistu nagu Taavet,
6kes te joote karikaist veini
ja võiate endid parima õliga,
aga Joosepi hukkumine
ei tee teile haiget.
7Seepärast viiakse nad nüüd vangi
esimeste viidavate seas
ja nende aelemispeol on lõpp.
8
Issand Jumal on iseeneses vandunud,
Issand, vägede Jumal, ütleb:
Ma ei salli Jaakobi kõrkust,
ma vihkan tema paleesid;
ma loovutan linna ja kõik,
kes selles on.
9[m]Ja kui siis ka kümme meest ühte kotta alles jääb, surevad needki.
10Ja kui kellegi sugulane ja laibapõletaja ta võtab, et luid
kojast välja viia, ja küsib siis sellelt, kes on koja kaugeimas
nurgas: „Kas sinu juures on veel keegi?”, siis vastab see: „Ei
ole.”
Aga teine ütleb: „Tasa!” Sest Issanda nime ei tohi nimetada.
11
Sest vaata, Issand käsib
ja suur koda lüüakse tükkideks
ning väike koda kildudeks.
12Kas hobused saavad joosta kaljul
või küntakse seda härgadega,
et te pöörate õiguse mürgiks
ja õigluse vilja koirohuks,
13teie, kes rõõmustate Lo-Debari pärast,
kes ütlete:
„Eks me ole oma jõuga
võtnud enestele Karnaimi?”
14Jah, vaata, ma lasen tõusta teie vastu,
Iisraeli sugu, ühe rahva,
ütleb Issand, vägede Jumal,
ja nad suruvad teid Hamati teelahkmest
Lagendikujõeni.
Millised kurvad tõdemused! “Joosepi hukkumine ei tee teile haiget” (s 6) ning: “te pöörate õiguse mürgiks ja õigluse vilja koirohuks” (s 12). Enne Kaananimaale sisenemist, tõotas Jumal rahvale jõukust , kuid ühtlasi ka hoiatas:” Hoia, et sa ei unusta Issandat, oma Jumalat, jättes pidamata tema käsud, seadlused ja määrused.... sest muidu.... su süda läheb suureliseks ja siis te hävite.” (5Ms 8: 6-20).
Sajandeid hiljem, kuningas Jerobeami valitsemise ajal, päästis Jumal rahva aramealaste rõhumise alt, andes neile rahu ja jõukuse ajajärgu. Vabadust, mida oleks tulnud kasutada ühiskonnas õigluse suurendamiseks, kasutati hoopis vaesemate rõhumiseks mida saatis kiitlemine: “Me saavutasime seda oma käsivarre tugevusega” (s 13).
Aamos paljastab Iisareli vabatahtliku korrumpeerumise absurdsuse: rahva valikud on olnud sama jaburad, kui oleks hobustega kaljusid künda või härgadega merd äestada (s 12).
Iisraeli kombelõtvus ja küllastumatu nautlemine näitas, et ühiskond oli lõpuni mäda. Inimestel polnud sooja ega külma Jumalast ega Tema käskudest - elu oli muretu olesklemine! Sellepärast pidi Jumal oma äravalitud rahva, kes oli alguses esimeste seas, nüüd esimesena ka pagendusse saatma (s 7).
Paljud on märganud, et vaesuse ning vajadustega seotud olukordades on inimesed palju avatumad jagama üksteisega oma varusid ning üksteist aitama. Kuid kohe kui tekib teatud grupi materiaalne edenemine, tekib ka suhtumine: “ See on minu eesõigus, ma olen selle ise välja teeninud enda kasuks.” Ja siis kantakse peamiselt hoolt omaenda elustiili taseme säilitamise eest, mitte aga oma varude jagamise eest nendega, kes endiselt on veel hädas.
On märgilise tähendusega, et Aamos kritiseerib just erinevaid jõukuksest tulenevaid olukordi (vt ka Hs 16:49–50; Jk 5:1–6). Me kõik teame palju küllusliku elu võimalikust mõjust näiteks füüsilisele tervisele - Piibel keskendub aga sellele, kuidas jõukus mõjutab inimese vaimu ning sotsiaalseid suhteid ning Iisraeli jaoks oli see hukutav.
Selle kommentaari autor: APÜ