Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jh 12:1-11
Maarja salvib Jeesust1Kuus päeva enne paasapühi tuli Jeesus Betaaniasse, kus elas Laatsarus, kelle Jeesus oli surnuist üles äratanud.
2Nad tegid siis temale seal lõunasöögi ja Marta teenis. Laatsarus oli aga üks neist, kes koos Jeesusega lauas istusid.
3Maarja võttis nüüd naela ehtsat, hinnalist nardisalvi[f] + [fr] 12:3 [ft] Nardisalvi valmistati Himaalajas kasvava [+it] Nardostachys jatamansi[+it*] juurtest. [f*], võidis Jeesuse jalgu ja kuivatas neid oma juustega, ning koda täitus salvi lõhnast.
4Aga üks ta jüngritest, Juudas Iskariot, kes valmistus teda ära andma, ütles:
5„Miks seda salvi ei ole kolmesaja teenari eest müüdud ja raha antud vaestele?”
6Aga seda ta ei öelnud vaestest hoolimise pärast, vaid et ta oli varas; kukruhoidjana ta poetas kõrvale sissepandut.
7Siis ütles Jeesus: „Jäta naine rahule, et ta seda hoiaks minu matmise päevaks.
8Vaeseid on ju alati teie juures, aga mind ei ole teil alati.”
9Siis sai suur hulk juute teada, et Jeesus on seal, ja nad ei tulnud mitte üksnes tema pärast, vaid et näha saada ka Laatsarust, kelle ta oli surnuist üles äratanud.
10Aga ülempreestrid võtsid nõuks ka Laatsarus ära tappa,
11sest tema pärast läks sinna palju juute ja hakkas Jeesusesse uskuma.
Söömaajad ning pidulikud tähistamised olid Jeesuse elus olulised. Tema teenistus algas pulmapeoga (Jh 2) ning tema viimane koosviibimine enne arreteerimist, oli paasasöömaaeg oma jüngritega (Jh 13). Nüüd, Paasapühade lähenedes, korraldavad sõbrad piduliku eine Jeesuse auks (s 2), teadmata, et see tähistab Jeesuse maapealse teenimise lõppu. Laatsarus, Maarja ning Marta ei võinud teada mis ees ootas. Nad olid lihtsalt kaasahaaratud sündmustesse, mille tähendus oli esmavaatest mõõtmatult suurem.
See piduliku koosviibimisena plaanitud tähistamine hakkas aga kujunema surnuvalveks. Täpselt nädal hiljem, lamas Jeesuse ihu juba hauas. Aimamata tulevikusündmusi, teeb Maarja ennekuulmatu, pöörase teo (s 3). Küsimus ei olnud selles, et lõhnasalvi väärtus võrdus keskmise aastapalgaga. Viis kuidas Maarja seda tegi oli vähemalt sama pillav. Olles valanud salvi Jeesuse peale, riskeeris Maarja enda reputatsiooni kaotamisega - päästes valla juuksed ning kuivatades nendega Jeesuse jalgu. Kui sageli peatab hirm reputatsiooni kaotamise ees, meid tegemast selliseid armastuse tegusid, mida Jumal tegelikult väärib?
Juudase näiline mure vaeste pärast oli sisutühi, Jeesus suunab kohalolijate vaate hoopis enda peatselt lähenevale surmale (s 7). On kurb tõsiasi, et Jeesuse ütlust vaeste kohta, keda alati meie ümber on, kasutatakse tänapäeval üksikisikute, aga ka tervete rahvuste poolt ettekäändena, et vältida neile määratud vastutust vaeste olukorra leevendamisel.
Irooniline aga on see, et Laatsarust, kelle Jeesus surnuist üles äratas, ähvardab nüüd taas surm sellepärast, et Jeesus teda sellisel moel aitas ning on temaga seotud (s 10). Jeesuse järgijatel tuleb alati arvestada võimalusega, et nad peavad surema oma usu pärast. Esimene laps, kes 1867. aastal Avatud Piibli Ühingu töö läbi päästetud sai, suri märtrina Hiinas 1900. aastal, ning võime igal päeval kuulda või lugeda kristlastest, keda surmatakse nende usu pärast. Kristlikel tähistamissündmustel on reaalne potentsiaal muutuda surnuvalveks. Aga kui nii läheb, on see surm armastuse pärast, mis ei hoidnud midagi tagasi.
Selle kommentaari autor: Emlyn ja Tricia Williams