Päris paljud inimesed ütlevad, et kui nad näeksid Jumala imesid, siis nad kindlasti usuksid. See ei pruugi nii olla. Jeesuse tehtud suured imeteod olid kummalisel kombel väga väheseid Temasse uskuma pannud. Salmides 37-43 algab peatüki lõppsõna, kus Johannes seda veidi selgitab. 

Juutide uskmatus polnud ootamatu ühekordne sündmus, vaid Iisraeli pika, sajandeid kestnud uskmatuse kulminatsioon. Sellepärast tsiteerib Johannes siin Jesaja hädahüüdu rahva pärast (s 38). 

Iisrael oli minevikus korduvalt Jumala tõe (ja prohvetid) tagasi lükanud, ning selle tulemusel oli nende süda paadunud ning silmad pimedad. Sellest hoolimata ei jätnud Jumal oma sõnumit neile saatmata. Aga korduvad Jumala sõnumi tagasilükkamised olid rahva südame tervikuna paadutanud ning Jeesuse aegsed juudid kandsid endis oma esiisade suhtumist. Juudid olid pikka aega ja valdavalt otsustanud mitte uskuda ja sellepärast nad viimaks ka ei suutnud enam uskuda. Jumal ei olnud neid takistanud, Ta oli nad lihtsalt andnud nende valiku kätte.

Hoolimata sellest, pidi Jesaja pidi kuulutama Jumala päästeplaani rahvale, kelle süda oli kõva ja kuulmine kurdiks tehtud. Samasugust vastupanu kohtas ka Jeesus, kes oli tulnud mitte ainult kuulutama ja imedega oma kuulutust tõestama, vaid selleks, et Jumala päästa teoks teha. Jumala auhiilguse ja kirkuse taustal, mida olid näinud nii Jesaja, veel enam aga Jeesus - oli taoline pimeda südame vastupanu eriti kontrastne. 

Ometi ei olnud kogu rahvas täis uskmatust - oli väike hulk, kes siiski uskus (s 42) ja kellest räägib ka Johannes. Oma valitud rahva vastupanust hoolimata oli Jumal ikka ja jälle saatnud Iisraelile sõnumeid armust ja meeleparandusest, ning rahva seas leidus neid, kelle süda sellele avanes. Jeesuse sõnu kuuldes ning imetegusid nähes ärkas mõnede juutide juhtide südameis usk, kuid selle võrsumist takistas inimlik hirm. 

Johannes ei varja seda. Ühelt poolt peitub siin suur tänupõhjus - Iisrael ei olnud lõpuni paadunud, oli väike hulk neid, kes uskusid ja seetõttu oli rahval veel lootust; teisalt takistas nende esiletulekut hirm inimeste ees.  

Need juutide ülemad, kes tegelikult uskusid oma südames Jeesusesse kartsid, et kaotavad oma positsiooni sünagoogis. Soovides olla aktsepteeritud ühiskonnas kartsid nad, et nad heidetakse välja mitte ainult sünagoogist, vaid ka kogukonnast. Just see takistas neid tõeliselt pöördumast (s 42,43). See oli nende jaoks liiga kõrge hind mida maksta Jeesusesse uskumise eest. 

Johannese sõnumis peitub tõsine hoiatus kõikidele: viimselt on igal inimesel vaid kaks valikut - taotleda tunnustust inimestelt või Jumalalt (s 43).

Mõlemad uskmatuse põhjused (või ka juured) on olemas meiegi päevil. On inimesi, kelle perekonnas on põlvkondi Jumalat teadlikult ignoreeritud, võibolla isegi pilgatud. Uskmatuse juur on läinud väga sügavale. ja südamed on paadunud. Aga ikka ja jälle on kusagil mõni vanaema, või tädi või onu, kelle süda on Jumalale avanenud, ja kes on vaatamata kõigele oma pere pärast palvetanud. 

 Samas on perekondi kus usk on kandnud vilja põlvkondi. Nii on meie seas neid, kelle süda on tundlik, tahab ja suudab uskuda - aga uskumise hind on nende jaoks liiga kõrge. Inimesed tunnevad, et neil pole jõudu kanda kaaslaste pilget või põlgust, veel eelmisel sajandil võidi usu pärast kaotada töökoht, sattuda vangi, olla ühiskondlikult diskrimineeritud või kaotada isegi elu. Samasuguseid näiteid on maailmas palju ka tänapäeval.

Ometi ei ole Jumal jätnud päästesõnumi saatmist maailma. Jeesus läks ristisurma vaatamata juutide valdavale uskmatusele, ja tänu sellele on mitte ainult juutidel vaid kõikidel täna võimalus ja võimekus tegelikult uskuda. Jeesus ise avas selle tee. Johannes kinnitas seda kohe evangeeliumi alguses: “Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks,

neile, kes usuvad tema nimesse…” (Jh 1:12)