Tänases tekstis on meie ees Jeesuse avaliku teenistuse viimased sõnad, mida Johannes oma evangeeliumis edasi annab. 

“Aga Jeesus hüüdis valjusti…” Alles see oli, kui Jeesus peitis end rahvahulkade eest (s 36), kuid nüüd hüüab Ta valjusti.  Võibolla oli see inimeste uskmatus ning  hirm üksteise ees, mis pani Jeesuse hüüdma? Mõnikord peab Jumal ka meid “hüüdma” (erinevais vormides) selleks, et suunata meie mõtted kõige olulismale. Neis viimastes avalikes sõnades suunab Jeesus kogu tähelepanu Taevasele Isale. 

Usk Jeesusesse, on usk Isasse - on Tema sõnum. Kõik kuulutatud sõnad on Jeesus saanud Isalt, Isa ise on Jeesuse siia maailma läkitanud. Jeesus jätab ennast täiesti tagaplaanile, sest Talle ei ole tähtis Tema enese au. Ta on tulnud Isa tahet täitma ning Tema nime austama. Jumalasse olid variserid kogu aeg uskunud, aga Jeesust ei suutnud (tahtnud?) nad Jumalaga seostada. 

 Lühikokkuvõte Jeesuse kuulutatud evangeeliumist oli see: Jumal-Isa on läkitanud oma Poja maailma valguseks ja Päästjaks. Jeesus rõhutab, et tuli selleks et päästa, mitte hukka mõista (s 47-48). Ta toob selgelt välja oma seose Jumal-Isaga ning oma vahendaja rolli. 

Võimsalt väljendub siin ka Vana Testamendi prohvetikuulutuste täitumine -  48. salmi paralleelkirjakohas öeldakse: “ Ma äratan neile ühe prohveti nende vendade keskelt, niisuguse nagu sina, ja ma panen oma sõnad ta suhu ja ta räägib neile kõik, mis mina teda käsin. Ja kes ei kuula mu sõnu, mida ta räägib minu nimel, sellelt nõuan mina ise aru…” (5Ms 18:18-19)  Nii oli  Jumal rääkinud oma rahvale umbes kaks tuhat aastat varem. Need Jumala sõnad on nüüd, rahva silme all Jeesuses täide läinud, aga inimesed ei näe ega mõista, vaid tegelevad rohkem enese au säilitamisega kui Jumala otsimisega. 

 Jeesuse alandlikkusest, täielikust alistumisest Isale ja ustavusest on palju õppida. Veel enam aga peaksime endid kaaluma Tema sõnade valgel tänases piiblitekstis. Sest nende sõnade alusel kaalutakse kord ju ka meid (s 48). 

Millele keskendun mina evangeeliumi edasiandmises - kas hukkamõistmisele või päästesõnumile? Kui palju taotlen oma igapäevaelus Jumala au esile tõusmist? Kui palju läheb aega ja energiat eneseupitamisele? Kui ustav olen olnud oma teenimises? Kas ma räägin üldse neid sõnu, mida Jumal on mulle andud rääkida, või hoopis lobisen suurema osa ajast omaenese tarkusest selleks, et pälvida teiste tähelepanu ja tunnustust?

Kui palju on alles meie elus seda valgust, mida Jeesus tooma tuli (s 46)? Kas kardame pimedust või oleme veendunud, et Jeesusesse uskudes ei saa pimedus meist iial võitu?