Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jh 18:1-14
Jeesuse vangistamine1Kui Jeesus seda oli rääkinud, lahkus ta oma jüngritega üle Kidroni jõe. Seal oli aed, kuhu ta läks oma jüngritega.
2Aga seda paika teadis ka tema äraandja Juudas, sest Jeesus oli seal sageli viibinud koos oma jüngritega.
3Võtnud kaasa terve väeosa[f] + [fr] 18:3 [ft] Väeosa (kreeka [+it] speira[+it*], ladina [+it] cohors[+it*]) koosnes 600 mehest; 10 kohorti moodustasid leegioni. Vt ka [+xt] Mt 26:53[+xt*] seletust. [f*] ning ülempreestritelt ja variseridelt sulaseid, tuli Juudas nüüd sinna tõrvikute ja lampide ja relvadega.
4Jeesus, kes teadis kõike, mis teda ees ootas, astus nüüd nende poole ja küsis: „Keda te otsite?”
5Nad vastasid talle: „Jeesust Naatsaretlast.” Ta ütles neile: „Mina olengi see.” Ka tema äraandja Juudas seisis koos nendega.
6Kui ta nüüd neile ütles: „Mina olengi see”, taganesid nad ja kukkusid maha.
7Siis küsis Jeesus neilt veel kord: „Keda te otsite?” Nemad ütlesid: „Jeesust Naatsaretlast.”
8Jeesus vastas: „Ma ju ütlesin teile, et mina olengi see. Kui te nüüd mind otsite, siis laske neil minna”,
9et läheks täide sõna, mis ta oli öelnud: „Ma ei ole kaotanud ühtki neist, keda sa mulle oled andnud.”
10Siimon Peetrus, kellel oli mõõk, tõmbas selle nüüd välja ning lõi ülempreestri orja ja raius ära ta parema kõrva; orja nimi oli Malkus.
11Jeesus ütles siis Peetrusele: „Pista mõõk tuppe! Eks ma pea jooma sellest karikast, mille Isa mulle on andnud?”
Ülempreester kuulab Jeesust üle12Väeosa ja ülempealik ja juutide sulased võtsid nüüd Jeesuse ja sidusid ta kinni
13ning viisid esiteks Hannase juurde, sest see oli Kaifase äi, ja Kaifas oli tol aastal ülempreester.
14Kaifas oli aga see, kes andis juutidele nõu, et parem on surra ühel inimesel rahva eest.
Pinge kasvab, ning meie ette tuuakse terve rida sündmusi, mis samm-sammult viivad Jeesuse maapealse teenimise kulminatsioonini - Tema ristisurma ja ülestõusmiseni. Iga järgmist sammu iseloomustavad valikud, mida selles osalevad inimesed teevad.
Juudas valib oma otsuse - reeta Jeesus neile, kelle eesmärk oli Ta kõrvaldada - lõpliku täideviimise, kuigi selle motiiv jääb lõpuni selgusetuks. Tema on see, kes juhib relvastatud religioossed ametnikud ning sõdurid paika, kus teadis Jeesuse olevat (ainult Johannese evangeelium viitab, et see koht oli Jeesusele juba varasemast tuttav).
Jeesus valib oma isiku avaldamise sõduritele, hakates ühtlasi juhtima olukorda, mis hetkeks kippus kontrolli alt väljuma. Lihtsa ja šokeeriva enesepaljastusega “Mina olen see”, osutab Ta aga ühtlasi oma jumalikule loomusele (s 5,6). Ta on tulnud igavikust ning võrdne Isaga. Jeesus võttis initsiatiivi. Ta ei olnud juhuslike sündmuste ohver. Oli Ta ju varemgi kinnitanud, et annab ise ära oma elu ning et keegi teine ei saa seda temalt võtta (Jh 10:17-18).
Juudi vaimulike juhtide poolt eluaegseks ülempreestriks valitud Annas valib veelkord ignoreerida kõike, mida teadis Jeesuse kohta.
Ka Peetrus teeb terve rea hetkeoludest suunatud valikuid. Kõigepealt reageerib ta vägivallaga, kuigi teadis eelnevast kogemusest, et Jeesust saab kinni võtta vaid siis kui Ta seda ise lubab (Jh 7:30, Jh 7:44). Impulsiivselt järgneb ta relvastatud jõugule ja nende vangile ning satub seejärel paanikasse, kui temalt Jeesuse kohta küsitakse, valides Jeesuse tundmise salgamise.
Ka meie teeme täna mitmeid valikuid - ning ükskõik kui väikesed need poleks, mõjutavad need suuremas plaanis meie elu suunda. Meie valikutel on tagajärjed. Need näitavad kui tõsiselt oleme suhtunud Jeesuse õpetusse ning mil määral lubanud sel kujundada oma eluviisi ning suhteid. Valikud osutavad, kes on meie elu Issand.
Selle kommentaari autor: Fran Beckett