Kogu loodu ülistamas oma Loojat - on ainus õige ja võimalik olemisviis. Tänase psalmi esimeses osas meenutatakse kõigepealt Jumala parema käe väelist päästetegu, kui Ta pidas meeles oma lepingut ja halastust Iisraeli vastu ning  tegi oma pääste teatavaks nii iisraellastele kui ka egiptlastele (s 1-3). 

Teises osas kutsub psalmist üles kasutama kõiki inimlikke väljendusvahendeid - hüüdmist, laulmist, rõõmustamist, instrumentide kasutamist selleks, et ülistada elavat Jumalat (s 4-6).

Kolmandaks liidab laulja sellesse rõõmust ülevoolavasse ülistusse ka looduse elemente - kohisevat merd, plaksutavaid jõgesid ning laulvaid mägesid, et nemadki ülistaksid elavat Jumalat (s 7-8).

Jumala loodu väärib tõesti imetlust, aga seda ei tohi kummardama hakata. Jumalaks ei saa olla puud, tuul, mäed, ookean ega universumi avarus. Tema on nende Looja, kõrgeim kõigist (Kl 1:16).

Inimene on oma väljenduses piiratud kui soovib tuua ülistust oma pääste Jumalale. Jumala austamine peab aga olema lõppematu, piirideta, ilma igasuguse hoole või pingeta, täis vabadust. Suu peab hõiskama südame täiusest (Mt 12:34).

Aga ülistus ei ole pelgalt meeleseisund või laulude laulmine; ka ei peaks me Jumalat tänama üksnes selle eest, mida Ta meile on teinud. Ülistus on teadlik tahteavaldus, mille iniemne kogu olemusega suunab Jumalale selle eest, kes Jumal on. Siis juurde kuulub ka oma kehaga alandumine ja Tema austamine (kummardamine, põlvitamine, näoli lamamine). Nii austame ja ülistame Jumalat kogu südamest (oma vaimuga), kogu jõust (oma kehaga) ja kogu hingest (oma meeltega)  (5Ms 13:3).

Hämmastusest ja imetlusest tummana, kinnitab psalmist taas ja taas, et kõik kelles on eluõhku peaksid kiitme meie Jumalat (Ps 150:6)