Loe läbi alltoodud kirjakoht: 5Ms 7:12-26
Sõnakuulelikkuse õnnistus12Ja kui te võtate kuulda neid seadusi ja peate neid ja teete nende järgi, siis peab Issand, su Jumal, sinuga lepingut ja osutab heldust, mida ta su vanemaile on vandega tõotanud.
13Ja tema armastab sind ja õnnistab sind ning teeb sind paljuks; ta õnnistab su ihusugu ja su maa vilja, su teravilja, su veinivirret ja su õli, su veiste poegimist ning su lammaste ja kitsede kasvatust sellel maal, mille ta vandega su vanemaile on tõotanud sulle anda.
14Õnnistatud oled sa rohkem kui kõik rahvad: ei ole su hulgas sigimatut, ei meest ega naist, ka mitte su loomade hulgas!
15Ja Issand võtab sinult ära kõik haigused ega pane su peale ainsatki Egiptuse kurjadest taudidest, mida sa tunned, vaid laseb need osaks saada kõigile, kes sind vihkavad.
16Ja hävita ära kõik rahvad, keda Issand, su Jumal, sulle annab; su silm ärgu andku neile armu! Ja sa ei tohi teenida nende jumalaid, sest see saaks sulle püüdepaelaks!
17Kui sa ütled oma südames: Need rahvad on minust suuremad, kuidas ma suudan nad ära ajada?
18Ära siiski karda neid; tuleta ikka meelde, mida Issand, su Jumal, tegi vaaraole ja kõigile egiptlastele,
19neid suuri katsumusi, mida sa nägid oma silmaga, ja tunnustähti ja imetegusid, ja vägevat kätt ja väljasirutatud käsivart, millega Issand, su Jumal, tõi sind välja. Nõnda teeb Issand, sinu Jumal, kõigile neile rahvastele, keda sa kardad.
20Samuti läkitab Issand, su Jumal, neile masenduse, kuni on kadunud need, kes on järele jäänud, ja need, kes endid on sinu eest peitnud.
21Ära kohku nende ees, sest Issand, sinu Jumal, on su keskel, suur ja kardetav Jumal!
22Issand, su Jumal, ajab need rahvad su eest ära vähehaaval; sa ei tohi neid kiiresti hävitada, et sulle ei sigineks palju metsloomi.
23Issand, su Jumal, annab nad su kätte ja viib nad suurde segadusse, kuni nad hävitatakse.
24Ta annab nende kuningad su kätte ja sa pead kaotama nende nimed taeva alt; ükski ei saa seista sinu vastu, kuni sa nad hävitad.
25Nende jumalakujud põletage tules; ära himusta hõbedat ja kulda nende pealt ja ära võta seda enesele, et sind sellega ei võrgutataks, sest see on jäledus Issandale, su Jumalale!
26Ära vii niisugust jäledust oma kotta, et sinagi ei saaks neetuks nagu see; sa pead seda ülimalt põlgama ja jälestama, sest see on neetud asi!
Tänases piiblitekstis avaldab Jumal Moosese meenutuskõne läbi taas, mida tähendab see, et Ta Iisraeli rahva on valinud ja neid armastab (s 13). See ei ole lihtsalt tundepalang, vaid konkreetsed teod ja (pane tähele kui pikaajalised) plaanid, millede eesmärk on rahva jätkuv areng ja heaolu. Lisaks armastusele kinnitab Jumal veelkord lepingusuhet selle rahvaga ning soovi “osutada heldust” , mida Ta on vandunud Iisraeli esiisadele.
Kõigepealt nimetab Jumal erilist viljakust, kõigis eluvaldkondades, ka rahva enda hulgas- ja seda rohkem kui ühegi teise rahva juures.. Ta ütleb lausa, et ei ole kedagi, kes oleks viljatu! Kui miski hea areneb ja paljuneb, on see alati Jumala soosing ja õnnistus.
Järgmiseks nimetab Ta rahva vaenlasi - teisi rahvaid, aga ka haigusi. Siin näeme, et ka Iisraelil enesel oli vaja aktiivne olla. Kui võõraid jumalaid teenivad rahvad pidid nemad ise, kompromissitult hävitama, siis teised “sissetungijad” - haigused, lubab Jumal hävitada. Esimesel puhul on siin inimese valik, teisel Jumala kaitse. Seesama printsiip kehtib ka meile: on vaenlasi, kes on nö meie võimuses, kelle suhtes peame ise tegema radikaalsed otsused; on aga ka neid, kelle suhtes meil pole võimu ja siin ütleb Jumal: “Mina sõdin sinu eest!”. Need vaenlased võivad meile sageli näida oluliselt suuremad. hirmutavamad ja ka võitmatumad, aga Jumal julgustab meid vaatama mitte vaenlase suurusele, vaid Tema väele, kes valitseb kõige üle (s 15-20). Kuna Jumal teab, kui kerge on inimest hirmutada, annab Ta korralduse ikka ja jälle meenutada Tema poolt minevikus tehtud imelisi päästetegusid. “Ära siiski karda neid, vaid tuleta ikka meelde…..” (s 18). Iga selline meenutus kinnitab meile, et Jumala eesmärk meiega on viimselt helde ja hea.
Jumalal on oma rahva kaitsmiseks rohkem vahendeid, kui meie ette kujutame. Ka psühholoogilisi. Ainult Tema saab vaenlaste sekka “läkitada masenduse” (s 20). Tema teab, kuidas võita ja Ta teeb seda.
Aga Ta ei tee seda korraga. Siin on huvitav selgitus: Tõotatud maad ei tühjendata vaenlastest ühekorraga - kindlasti oleks Jumal ka seda suutnud. Ta annab ka põhjuse: see, mis on vanelasest tühjaks tehtud, tuleb täita õige asjaga, seda tuleb hallata õigel viisil Jumala seadmiste kohaselt. Muidu tulevad uued vaenlased ja veel rohkearvullisemalt.
NIi näeme, et Jumal tahab õnnistada oma rahvast ikka ja alati. Iisraeli asumisel Tõotatud maale, ning ka meid täna. Aga Ta saab seda teha vaid selles osas, mis on antud Tema meelevalla alla - vabatahtlikult, usalduses ja täites kõiki Tema instrutksioone. Ja Ta ei talu mingeid teisi armastuse objekte - oma armastuses on Jumal äärmiselt armukade, Ta tahab kõike, ilma eranditeta.
Taas näeme siin Jumalat, kes ei tungi vägisi, sunniviisil inimese ellu, vaid kes hoiatab, selgitab valikute tagajärgi, julgustab ja annab üleloomulikku abi. Valiku peab ikka ja alati tegema inimene. Jumal on enda oma juba teinud - Ta armastab ja tahab õnnistada kogu heldusega. Küsimus on selles: kas ka meie armastame, kas usume ja usaldame? Kui jah, siis väärtustame kõrgelt, iga nõuannet, iga korraldust ja käsku, mida Jumal on andnud, teades, et see avab ukse Jumala soosingule.
Selle kommentaari autor: APÜ