Loe läbi alltoodud kirjakoht: 5Ms 8:1-20
Käsutäitjad saavad hea maa1Pidage hoolsasti kõiki käske, mis ma täna sulle annan, et te
jääksite elama ja paljuneksite ning läheksite ja päriksite maa, mille
Issand on vandega tõotanud teie vanemaile!
2Ja tuleta meelde kogu teekonda, mida Issand, su Jumal, sind on
lasknud käia need nelikümmend aastat kõrbes, et sind alandada, et
sind proovile panna, et teada saada, mis on su südames: kas sa pead tema
käske või mitte!
3Tema alandas sind ja laskis sind nälgida, ja ta söötis sind
mannaga, mida ei tundnud sina ega su vanemad, et teha sulle
teatavaks, et inimene ei ela üksnes leivast, vaid inimene elab
kõigest, mis lähtub Issanda suust.
4Su riided ei kulunud seljas ega paistetanud su jalg need
nelikümmend aastat.
5Sa pead tundma oma südames, et nagu mees karistab oma poega,
nõnda karistab sind Issand, su Jumal.
6Pea Issanda, oma Jumala käske, käies tema teedel ja kartes teda!
7Sest Issand, su Jumal, viib sind heale maale, veeojade, allikate
ja sügavate vete maale, mis voolavad orgudes ja mägedes,
8nisu, odra, viinapuude, viigipuude, granaatõunapuude,
õlipuude ja mee maale,
9maale, kus sa ei söö leiba kehvuses, kus sul midagi ei puudu,
maale, mille kivid on raud ja mille mägedest sa saad raiuda vaske.
10Kui sa sööd ja su kõht saab täis, siis kiida Issandat, oma
Jumalat, hea maa pärast, mille ta sulle andis!
Hoiatus, et ei unustataks Issandat11Hoia, et sa ei unusta Issandat, oma Jumalat, jättes pidamata
tema käsud, seadlused ja määrused, mis ma täna sulle annan,
12et kui sa sööd ja su kõht saab täis, ja sa ehitad ilusad kojad
ning elad neis,
13kui su veised, lambad ja kitsed sigivad, su hõbe ja kuld rohkeneb
ja kõik, mis sul on, kasvab,
14et su süda siis ei lähe suureliseks ja sa ei unusta Issandat,
oma Jumalat, kes tõi sind välja Egiptusemaalt orjusekojast,
15kes juhtis sind suures ja kardetavas mürkmadudega ja
skorpionidega kõrbes, põuases paigas, kus ei olnud vett, kes laskis
sulle vett voolata ränikivikaljust,
16kes söötis sind kõrbes mannaga, mida su vanemad ei tundnud, et
sind alandada ja proovile panna, et viimaks teha sulle head!
17Ja ära ütle oma südames: Mu oma jõud ja mu käe ramm on soetanud
mulle selle varanduse,
18vaid tuleta meelde Issandat, oma Jumalat, et see on tema, kes
annab sulle jõu varanduse soetamiseks, et kinnitada lepingut, mille
ta vandudes tegi su vanematega, mis nüüd ongi teostunud!
19Aga kui sa unustad Issanda, oma Jumala, ja käid teiste jumalate
järel ja teenid neid ning kummardad nende ees, siis ma tunnistan täna
teile, et te tõesti hukkute.
20Nagu rahvad, keda Issand teie eest hävitab, nõnda hävite ka
teie, kui te ei võta kuulda Issanda, oma Jumala häält.
Eelmises tekstis hoiatati Iisraeli, et Tõotatud maa endiste elanike paganliku mõju surve all, pannakse nende lepingu-ustavus proovile. Tänane tekst avab aga sissevaate ohtudesse, mis peitusid Jumala rahva südameis.
Rahva kõrbekogemus “suures ja kardetavas mürkmadudega ja skorpionidega kõrbes “ (s 15), oli õpetanud neid alanduma Jumala ette, tunnistades oma täielikku sõltumist Temast (s 2,3,16). Kogetust oleks rahva südames pidanud saama unustamatu meenutaja Jumala väe ja hoolitsuse kohta ( s 3a 4,15,16). Samas vastandusid kõrbes kogetud probleemid täielikult heale elule “heal maal” (s 7-9).
Seda head ja jõukat elujärge kinnitas Jumal neile korduvalt, see oligi Jumalast antud (s 10) rahvale rahulduseks ja nautimiseks - kuid see jõukuse rõõmustav sõnum tuli koos hoiatusega luuravast ohust. Täidetud kõhu ja uute kõrgete hoonete keskel, äriedus ning siis kui kõik mida nad puudutasid muutus kullaks (s 12,13) - selle kõige keskel peitus rahva jaoks suur oht. Ohtlikud polnud mitte hirmutavad hiiglased või kindlustatud linnad nagu varem, vaid ohtlik oli surmav ja hävitust külvav kiusatus Jumal üldse unustada, mis peamiselt väljendus sõnakuulmatuses, uhkuses või ebajumalte teenimises (s 11,14,19).
17. salm tuletab meile meelde, et “suur rikkus võib inimeses tekitada väärkujutlusi või enesepiisavuse tunde. Tegu on illusiooniga, sest “ inimene ei ela üksnes leivast, vaid inimene elab kõigest, mis lähtub Issanda suust.” (s 3). Me vajadus Jumala järele on pretsedenditu ning suurim kui mistahes muu vajadus. Ilma Jumalata on ka rikkaimad meie keskel vaesemaist vaesed, sel ajal kui “vaesed vaimust” on Jumala kuningriigi pärijad (Mt 5:3).
Vastumürgiks uhkusele, (s 14,17) on ülistus (s 10). Uhkus vaatab sissepoole, inimese mina peale. Üloistus aga suunab pilgu üles, Jumala peale. Ülistus tuletab meile meelde, mida Jumal on teinud, selles on äratundmine, milline Jumal tõeliselt on ning selles peitub ka inimese vastus Jumalale - kõrgendatud häälega ninf eluga, mida elatakse ustavuses, tänulikkuses ning sõnakuulmises (s 11).
Selle kommentaari autor: Tanya Ferdinandusz