Loe läbi alltoodud kirjakoht: 5Ms 9:13-29
Iisraeli vastuhakk Issandale13Ja Issand rääkis minuga, öeldes: „Ma olen näinud seda rahvast,
ja vaata, see on kangekaelne rahvas!
14Jäta mind, ja ma hävitan nad ning kustutan nende nimed taeva
alt, sinust aga teen ma vägevama ja suurema rahva kui see!”
15Siis ma pöördusin ja läksin mäelt alla: mägi põles tules ja mul
oli kaks seaduselauda teine teises käes.
16Ja ma vaatasin, ja ennäe, te olite teinud pattu Issanda, oma
Jumala vastu: te olite endile valmistanud valatud vasika, olite
kiiresti lahkunud teelt, mida Issand teid oli käskinud käia.
17Siis ma haarasin need kaks lauda ja viskasin need ära oma
käest ning lõin need puruks teie silme ees.
18Ja ma heitsin maha Issanda ette, olles nagu eelmiselgi korral
nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd leiba söömata ja vett joomata
kõigi teie pattude pärast, mis te olite teinud, tehes kurja Issanda
silmis ja vihastades teda.
19Sest ma kartsin seda viha ja raevu, mis Issandat oli vallanud
teie vastu, nõnda et ta tahtis teid hävitada. Ja Issand kuulis mind
ka veel seekord.
20Ka Aaroni peale vihastus Issand väga, tahtes teda hävitada, ja
ma palusin siis ka Aaroni eest.
21Aga teie patutöö, mille te olite valmistanud, vasika, ma võtsin
ja põletasin seda tulega, lõin selle puruks, jahvatasin hästi, kuni
see sai peeneks põrmuks, ja viskasin selle põrmu jõkke, mis mäelt
alla voolab.
22Ka Tabeeras ja Massas ja Kibrot-Hattaavas te vihastasite Issandat.
23Ja kui Issand teid läkitas Kaades-Barneast, öeldes: „Minge ja
vallutage maa, mille ma teile annan!”, siis te panite vastu Issanda,
oma Jumala käsule, ei uskunud temasse ega kuulanud ta häält.
24Te olete olnud Issandale vastupanijad, alates sellest päevast,
mil tema teid tunneb.
25Siis ma heitsin maha Issanda ette neiks neljakümneks päevaks ja
neljakümneks ööks, sest Issand oli öelnud, et ta teid hävitab.
26Ja ma palusin Issandat ning ütlesin: „Issand Jumal, ära hukka oma
rahvast ja oma pärisosa, kelle sa oled lunastanud oma suurusega ja
kelle sa tõid Egiptusest välja vägeva käega!
27Mõtle oma sulastele, Aabrahamile, Iisakile ja Jaakobile, ära
pane tähele selle rahva kangust, ta nurjatust ja pattu,
28et ei öeldaks maal, kust sa meid välja tõid: „Sellepärast et
Issand ei suutnud neid viia sellele maale, mille ta neile oli
lubanud, ja et ta neid vihkas, viis ta nad välja, et neid kõrbes
surmata!”
29Ometi on nad ju sinu rahvas ja sinu pärisosa, kelle sa tõid välja
oma suure rammuga ja väljasirutatud käsivarrega.”
Mida saab teha sellega, kes on kangekaelne ja mässumeelne? Targemad ütlevad et kui heaga ei saa, siis saab kurjaga, aga viimselt jäetakse sellised üksi ja eemale. Piiblis on mitmeid salme Jumala kannatlikkusest ja pikameelsusest - aga kuldvasikaga sai Temagi mõõt täis. Ja tema otsus oli hävitada vastupanijad ning kangekaelsed, st kogu rahvas ning teha Moosesest uus rahvas.
Järele jääb Mooses, kõige alandlikum Jumala enese sõnade kohaselt, aga ka kõige julgem - kes on 40 päeva (!) Jumala ees silmili maas, sellele endiste orjade järeltulijate hulgale andestust ja uut võimalust paludes (s 17, s 19).
Millal sina viimati nii meelehtilikult kellegi pärast palvetasid? Kas me üldse suudame ja julgeme sellise intensiisvsusega Jumala ette minna? Kelle või mille pärast oleksime valmis nii pühenduma?
Uues Testamendist meenub siinkohal Jeesuse palvevõitlus Ketsemani aias. Selles võitluses alistus Jeesus viimselt Jumal Isa tahtele…. Moosese palvete tagajärjel muudab aga Jumal meelt, ega hävita Iisraeli. Mõlemal puhul tõuseb esile Jumala pikk meel ja halastus.
Esialgu palub Mooses lihtsalt, et Issand heidaks armu (s 26). See võib olla üllatav, kuid ta toob palves esile kõigepealt Iisraeli rahva esivanemad. Alles eelmises peatükis ütles Mooses, et Issand pole valinud Iisraeli mitte ainult oma armastuse tõttu, vaid ka oma tõotuse pärast Iisraeli esiisadele (5Ms 7:8; vrd 5Ms 9:5). Jumal on lepingupidaja Jumal, ning Ta suhtub tõsiselt ka meie poolt Temale antud lubadustesse, Ta mäletab neid ja arvestab nendega.
Mooses oli palvevõitleja. Vaatamata Iisraeli pidevale nurisemisele - oli see Moosese enda rahvas ja ta hoolis sügavalt nende käekäigust. Aga siin ei püüa Mooses oma tunnete najal Jumala otsust muuta, vaid ka tema toob esile lepingu Jumala ja selle rahva esiisa Aabrahami vahel.
Mooses peab veel teiselgi korral Jumal ette silmili maha heitma ja näeme, et tema palved aitavad otseselt rahval alles jääda.
Lisaks palvetele on vaja ka tegutsemist ning Mooses meenutab rahvale veelkord mida tuleb teha mistahes ebajumalatega: “…teie patutöö, mille te olite valmistanud, vasika, ma võtsin ja põletasin seda tulega, lõin selle puruks, jahvatasin hästi, kuni see sai peeneks põrmuks, ja viskasin selle põrmu jõkke, mis mäelt alla voolab. “ (s 21)
Viimaks annab Mooses kogu rahva edasise saatuse üle Jumala kätte, meenutades Jumalale, et see rahvas, olgugi kangekaelne ja mässumeelne on Jumala enese oma. Mooses loodab Jumala loomuse peale ja usub, et Jumalal on võimalik ka sellises olukorras leida parim lahendus.
Oma usuteekonnal võime silmitsi sattuda nii mässamise kui kangekaelsusega - olgu see siis meie enda südames, meie lähedaste elus, koguduses või mujal. Need on asjad, mis võivad meie argipäeva tuua ka palju valu. Tänane piiblitekst annab selged sammud - mida saame teha ja millele toetuda ning julgustab anda kõik selle mis ei ole meie võimuses Jumala kätte, kes on helde, rikas halastusest ja armust.
Selle kommentaari autor: APÜ