Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Kn 17:1-24
Prohvet Eelija ennustab põuaaegu1Tisbelane Eelija, Gileadi Tisbest, ütles Ahabile: „Nii tõesti
kui elab Issand, Iisraeli Jumal, kelle ees ma seisan: neil aastail ei
ole kastet ega vihma muidu kui minu sõna peale!”
2Ja temale tuli Issanda sõna, kes ütles:
3„Mine siit ära ja pöördu ida poole ning ole varjul Kriti jõe
ääres, mis on ida pool Jordanit!
4Jõest saad sa juua, ja ma olen käskinud kaarnaid seal sind
toita.”
5Ja ta läks ning tegi Issanda sõna järgi: ta läks ja elas Kriti
jõe ääres, mis on ida pool Jordanit.
6Ja hommikuti tõid kaarnad temale leiba ja liha, samuti õhtuti
leiba ja liha, ja ta jõi jõest.
7Aga mõne aja pärast juhtus, et jõgi kuivas, sest maal ei olnud vihma.
Eelija ja Sarepta lesknaine8Ja temale tuli Issanda sõna, kes ütles:
9„Võta kätte, mine Sareptasse, mis kuulub Siidonile, ja ela seal!
Vaata, ma olen käskinud ühte lesknaist seal sind toita.”
10Ja ta võttis kätte ning läks Sareptasse. Ja kui ta jõudis linna
värava juurde, vaata, siis oli seal üks lesknaine puid korjamas. Ja
ta hüüdis teda ning ütles: „Too mulle ometi pisut vett mõne nõuga, et
saaksin juua!”
11Ja kui naine läks vett tooma, siis ta hüüdis temale järele ning
ütles: „Too mulle ka paluke leiba!”
12Aga naine vastas: „Nii tõesti kui Issand, su Jumal, elab, ei ole
mul kakukestki, vaid ainult peotäis jahu vakas ja pisut õli kruusis.
Vaata, ma olen korjanud paar puutükki, ja ma lähen ning valmistan
midagi enesele ja oma pojale, et saaksime veel süüa, enne kui sureme.”
13Siis ütles Eelija temale: „Ära karda! Mine tee, nagu sa oled
öelnud! Aga esmalt valmista sellest mulle pisike kook ja too see
minule! Pärast valmista enesele ja oma pojale!
14Sest nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal: Jahu ei lõpe vakast ja
õli ei vähene kruusist kuni päevani, mil Issand annab maale vihma.”
15Ja naine läks ning tegi Eelija sõna järgi. Ja temal, samuti
Eelijal ja naise perel oli süüa kauaks ajaks:
16jahu ei lõppenud vakast ja õli ei vähenenud kruusist Issanda
sõna peale, nagu ta Eelija läbi oli öelnud.
17Ja pärast seda lugu sündis, et naise, kojaemanda poeg jäi
haigeks; ja tema haigus oli väga raske, nõnda et temasse ei jäänud
enam hingeõhkugi.
18Siis ütles naine Eelijale: „Mis on mul sinuga tegemist,
jumalamees? Sa tulid minu juurde mu süütegu meelde tuletama ja mu
poega surma saatma.”
19Aga ta vastas temale: „Anna mulle oma poeg!” Ja ta võttis selle
tema sülest ja viis ülakambrisse, kus ta elas, ja pani oma voodisse.
20Siis ta hüüdis Issanda poole ning ütles: „Issand, mu Jumal, kas
sa oled tõesti lesele, kelle juures ma võõraks olen, teinud seda paha,
et oled surmanud tema poja?”
21Seejärel ta sirutas ennast poisi üle kolm korda ja hüüdis
Issanda poole ning ütles: „Issand, mu Jumal, lase ometi selle poisi
hing tulla temasse tagasi!”
22Ja Issand kuulis Eelija häält ning poisi hing tuli temasse
tagasi ja ta virgus ellu.
23Ja Eelija võttis poisi ning tõi ülakambrist alla kotta ja andis
tema ta emale; ja Eelija ütles: „Vaata, su poeg elab!”
24Siis naine ütles Eelijale: „Nüüd ma tean, et sa oled jumalamees
ja et Issanda sõna sinu suus on tõde.”
Moosese seaduse alusel tehtud lepingu kohaselt tõi sõnakuulmine rahvale õnnistuse, sõnakuulmatus aga needuse (5Ms 28). Nii pole üllatav, et Ahab ja Iisrael pidid kannatama needust põua näol (s 1). Asi oli igati õiglane, kuid Jumala sõnumitoojat see ei aidanud.
Jumal teadis ohtu, mis ähvardas Eelijat ning tegutses, et teda kaitsta. Hea Karjane hoolitseb oma lammaste eest (Jh 10:11-15,27). Tegelikult tegi Jumal rohkem, kui ainult Eelija kaitsmine. Prohveti saatmine jõe äärde ja hiljem lesknaise juurde oli ühtlasi ka tema koolitamine ees ootavate, veel raskemate ülesannete tarvis.
Eelija pidi läbima sõnakuumlmise, usalduse, usu ja palve õppetunnid selleks, et olla valmis vaimulikuks lahinguks Karmeli mäel. Ja Jumal tegi talle ka kolm eksamit, kus iga järgmine oli raskem eelmisest.
Ükski neist testidest polnud loogiline ega usutav. Kaarnad toidavad sind? Vaene, võõramaalasest lesknaine annab sulle süüa?? Surnud poiss ärkab ellu???
Esimene ülesanne oli vähemalt selles mõttes lihtsam, et tuli minna koju. Jõgi mille äärde Eelija pidi minema asus tema kodupaigas, Gileadis. Teine ülesanne oli juba raskem, sest Sarepta asus Siidonis, Iisebeli kodumaal.
Kõigest hoolimata ja vastandudes Ahabi sõnakuulmatusele, osutab Eelija sõnakuulelikkust ning teeb kõik täpselt nii nagu Jumal talle ütleb. Seeläbi sai ta aga olla pealtnägijaks ja kogeda isiklikult ja Jumala väge üle kõige loodu ja inimeste, ükskõik kas nad Teda tunnistasid või mitte.
Kolmas eksam oli kõigist raskem (s 17-24). Pane tähele kuidas reageeris lesknaine oma poja surmale: ta süüdistas Jumalat ja Jumala prohvetit (s 18). Samamoodi reageerivad inimesed kaasajal mistahes raskusi kogedes. Keegi polnud Eelijat hoiatanud, et poiss sureb, kuid tema instnktiivne reaktsioon oli tuua see laps Jumala ette palves. Ja sellega tõestas ta Jumala väe võimsust palve läbi - üle elu ja surma.
Selle kommentaari autor: Marian Raikes