Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Kn 22:29-40
Miika kuulutab kaotust Ahabile ja Joosafatile29Ja Iisraeli kuningas ja Juuda kuningas Joosafat läksid üles
Gileadi Raamotisse.
30Ja Iisraeli kuningas ütles Joosafatile: „Mina panen sõtta
minnes teised riided selga, aga sina kanna oma riideid!” Ja Iisraeli
kuningas pani teised riided selga ning läks sõtta.
31Aga Süüria kuningas oli andnud käsu sõjavankrite pealikuile,
neid oli tal kolmkümmend kaks, ja oli öelnud: „Ärge tapelge mitte
ühegi muu, vähema või suurema vastu kui üksnes Iisraeli kuninga
vastu!”
32Kui siis sõjavankrite pealikud nägid Joosafatti, ütlesid nad:
„See on kindlasti Iisraeli kuningas.” Ja nad pöördusid tema vastu
sõdima. Siis Joosafat hakkas kisendama.
33Kui sõjavankrite pealikud nägid, et see ei olnudki Iisraeli
kuningas, siis nad pöördusid tagasi tema järelt.
34Aga keegi mees, kes oli huupi oma ammu vinna tõmmanud, tabas
Iisraeli kuningat rihmade ja soomustuse vahele. Siis kuningas ütles
oma sõjavankri juhile: „Pööra ümber ja vii mind võitlusest välja, sest ma olen
haavatud!”
35Kuid taplus ägenes sel päeval üha ja kuningas pidi jääma
vankrisse süürlaste vastu, aga õhtul ta suri; ja haavast oli veri
voolanud vankri põhja.
36Päikeseloojakul käis hädakisa läbi leeri. Öeldi: „Iga mees oma
linna! Iga mees oma maale!”
37Nõnda suri kuningas ja viidi Samaariasse; ja kuningas maeti Samaariasse.
38Ja kui vankrit loputati Samaaria tiigi ääres, siis lakkusid
koerad tema verd ja hoorad pesid end selles, nagu oli olnud Issanda
sõna, mis ta oli öelnud.
39Ja mis veel tuleks öelda Ahabist ja kõigest, mis ta tegi, ja
elevandiluukojast, mille ta ehitas, ja kõigist linnadest, mis ta
ehitas, eks sellest ole kirjutatud Iisraeli kuningate Ajaraamatus?
40Ja Ahab läks magama oma vanemate juurde ja tema poeg Ahasja sai
tema asemel kuningaks.
Kolm aastat hiljem langeb kuningas Ahab taas saamahimu küüsi. Seekord tahab ta endale saada Süüria kaubanduskeskust Ramoth Gileadi. See paik oli talle ka algselt lubatud, kuid seda lubadust ei olnud täidetud. Ja kuna koht asus üsna lähedal, vaid 64,4,km kaugusel Juudast, oli ka Juuda kuningas Joosafat rõõmsatl nõus kaasa tulema Gileadi Raamotit vallutama.
Joosafat oli hea ja jumalakartlik mees, aga ta ei teinud alati tarku otsuseid. Ka siin, salmis 4, avab ta enne suu ja siis alles palvetab ja mõtleb asja üle järel. Eks me kõik ole komistanud selles asjas.
Seejärel tahab Ahab Joosfati salakavalalt enese asemele tulejoonele sokutada. PLaan õnnestub ja vanelane eksitatakse, aga Jumalat ei saa eksitada. Nüüd saadab Jumal Ahabile manitsuse sõna juba kolmandat korda, kuid Ahab ei saa ikka veel aru, et Jumalat ei saa kontrollida, vältida või ähvardada.
Juhuslik nool tabab teda ning haavab surmavalt. Jumala aga päästab Joosafati imeliselt viimase enese rumalusest tekkinud keerulisest olukorrast. Jumalaga ei tasu peitust mängida. Eelija ettekuulutus täitub (s 38, vt 1Kn 21:19). Ahabile ja Iisebelile pöörati selg ja nende valitsus, millel olid ka omad head küljed, lõpeb häbiga (s 40). Lõpuks on ainult üks viis elada oma elu - käia Jumala teed.
Tasub hetkeks peatuda ja järele mõelda, mis meid tegelikult juhib. Kes on meie nõuandjad? Mis meid käivitab - omakasu või jumalik auhiilgus? Kui leiame, et vastused ei ole sellised, mida tahaksime, siis nüüd on aeg taas pöörduda Jumala poole ja paluda Tema abi, et saaksime nendeks, kelleks Tema tahab, et me saaksime.
Selle kommentaari autor: APÜ