Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ps 39
Inimese elu on üürike1Laulujuhatajale: Jedutuuni jaoks; Taaveti laul.
2
Ma ütlesin:
Ma hoian oma eluteed,
et ma ei tee pattu oma keelega;
ma hoian oma suud nagu päitsetega,
niikaua kui õel on mu ees.
3Ma jäin vait ega lausunud sõnagi,
ma vaikisin heast käekäigust;
kuid mu valu läks kangemaks.
4Mu süda läks kuumaks mu sees:
kui ma neid asju mõtlesin,
siis süttis tuli mu sees,
ma puhkesin rääkima oma keelega.
5Issand, anna mulle teada
mu elu ots ja mu päevade mõõt,
et ma tunneksin, kui kaduv ma olen.
6Vaata, sa oled mu elupäevad
pannud kämbla laiuseks,
mu eluiga on kui eimiski sinu ees;
tühi õhk on iga inimene,
kes seisab püsti. Sela.
7Ainult nagu varjukuju kõnnib inimene;
nad teevad kära tühja pärast,
nad kuhjavad kokku ega tea,
kes selle saab.
8
Ja nüüd, Issand, mida ma pean ootama?
Oma lootuse ma panen üksnes sinu peale!
9Kisu mind välja kõigist mu üleastumistest,
ära anna mind jõledate teotada!
10Ma olen vait ega ava oma suud,
sest sina tegid seda.
11Kõrvalda mu pealt oma nuhtlus;
su käe vaenust ma lõpen ära!
12Kui sa inimesi karistad nuhtlustega
süütegude pärast,
siis pudeneb otsekui koide söödud see,
mis temale on kallis.
Kõik inimesed on tühi õhk. Sela.
13Issand, kuule mu palvet
ja pane tähele mu kisendamist!
Ära vaiki mu silmavee puhul,
sest ma olen võõras sinu ees ja majaline,
nõnda nagu kõik mu vanemad!
14Pööra oma pilk minust eemale,
et mu meel saaks rõõmsaks,
enne kui ma lähen ära
ja mind ei ole enam!
Eelmises psalmis on Taavet oma vaenlaste ees vait (Ps 38:13), siin aga alustab ta vaikimisega Jumala ees (s 1,2). Vaikimiseks on olemas õige aeg ning me ei tohiks seda karta - aga mida rohkem Taavet vaikib, seda enam läheb ta süda põlema ning kasvab sisemine pinge. Sarnaselt prohvet Jeremiale (Jr 20:9), kogeb Taavet, kuidas tema kontides on otsekui tuli ning ta valab viimaks oma kaebuse Jumala ette.
See ahastus suunab Taaveti edasi võimsasse ja sügavasse palvesse (s 4). Rohkem kui teadmist, kui palju tal veel elada on jäänud, vajab ta selgemat perspektiivi elu ja surma suhtes üldse. Nagu ka Iiob (Ii14:12), mõistab ta korraga mida tähendab see, et elu on kaduv ning et Jumala ees on “iga inimene tühi õhk” (s 6).
Mooses palvetas: “Õpeta meid meie päevi arvestama, et me saaksime targa südame! “(Ps 90:12)
Oma maise elu lühiduse tajumine aitab meil palju reaalsemalt nägema hakata igaviku perspektiivi ning paneb seetõttu kasutama iga võimalust teha siin elus Jumala tahtmist.
On kurb, et kannatus ja tagakius olid need, mis avasid nii Iiobi kui Taaveti jaoks selle perspektiivi ja mõistmise, aga tundub, et just nii Jumal nende elus tegutses. Jumal ei raiska meie kurvastust ja ka me ise ei peaks seda tegema. Kui võtame Taaveti eeskujul Jumala sõna ja mõtiskleme selle üle, hüüdes Tema poole põlevast südamest, meelt parandades ning oma lootuse Jumalasse kinnitades - siis kannab Tema meid läbi mistahes olukorrast, ükskõik kui pikk või lühike meie elu ka poleks.
Selle kommentaari autor: APÜ