Loe läbi alltoodud kirjakoht: Rm 10:14-21
Iisrael ja Jumala õigus14Kuidas nad siis saaksid appi hüüda teda, kellesse nad ei ole uskunud? Aga kuidas nad saaksid uskuda sellesse, kellest nad ei ole kuulnud? Kuidas nad saaksid kuulda ilma kuulutajata?
15Kuidas aga saadaks kuulutada, kui ei olda läkitatud? Just nagu on kirjutatud: „Kui kaunid on nende jalad, kes kuulutavad head rõõmusõnumit.”
16Siiski mitte kõik ei ole saanud kuulekaks evangeeliumile. Sest Jesaja ütleb: „Issand, kes on uskunud meie kuulutust?”
17Järelikult, usk tuleb kuulutusest, kuulutus aga Kristuse sõna kaudu.
18Kuid ma küsin: Kas nad ei ole siis kuulnud? Muidugi on, sest: „Kogu maale on kostnud nende hääl ja ilmamaa äärteni nende sõnad.”
19Kuid ma küsin: Kas Iisrael ei ole aru saanud? Mooses ise ütleb esimesena: „Ma teen teid kiivaks nende peale, kes ei ole rahvas, ja teen teid vihaseks mõistmatu rahva peale.”
20Jesaja aga ütleb julgemalt: „Minu leidsid need, kes mind ei otsinud, ma sain avalikuks neile, kes minu järgi ei küsinud.”
21Aga Iisraeli kohta ta ütleb: „Kogu päeva olen ma sirutanud oma käsi sõnakuulmatu ja vasturääkiva rahva poole.”
Jumala poolt pakutav pääste leidis kasvavat vastuvõttu paganarahvaste keskel - kellel juutide meelest polnud ei selliseid Jumala antud ande ega ka arusaamist kui Iisraelil oli. Paganad said kogeda sõprust Jumalaga lihtsalt sellepärast, et nad olid valmis usaldama Tema halastust ja armu, mis täiuslikult ja viimselt ilmus Kristuses. Iisrael, hoolimata oma suurest religioossest innukusest Jumala suhtes, aga ei saanud. Ometi sai just paganarahvaist kristlaste tunnistus Messiast selleks, mis aitas juutidel pöörduda tagasi ühendusse Jumalaga.
Asi ei olnud tegude õigsuses. Käsuseadus oli iseenesest hea, vaimne ja püha, nii nagu olid ka selle nõuded (Rm 7:12-14). Iisraeli läbikukkumise põhjustas hoopis vanast kinnihoidmine siis, kui uus oli juba tulnud; see, mida Jumal algusest peale oli kavatsenud. Kõik, millele käsuseadus algusest peale oli viidanud - elu, lähedus, selgus - täitus Kristuses (Rm 10:5-8).
Iisraeli probleem polnud ka see, et neile poleks öeldud. Evangeeliumi kuulutus oli olnud sama ilmne kui taevalaotus nende pea kohal (Ps 19:1,4).
Aga Iisraeli probleem oli jätkuv püüdlemine õigsuse saavutamiseks käsuseaduse kuulekuse läbi, mis tähendas tegelikult Jumala poolt pakutavale sõprusele nende endi tingimuste peale surumist.
Sõnumitooja pole kunagi sama kui sõnum, kuigi kristlasi sageli nimetatakse ka viiendaks evangeeliumiks. Ja tundub, et selles, juutidele sõnumi viimise ülesandes, on kristlik kirik (paganarahvad) haledalt läbi kukkunud. Paulus kutsub kristlasi üles elama evangeeliumi vääriliselt, aga sellest hoolimata oleme meie “vaid” sõnumitoojad. Evangeelium ise on palju väelisem ja terviklikum kui selle nähtav mõju meie eludes. Jeesust ja Tema olemust saab inimestele ilmutada üksnes Jumala Vaim, Tõe Vaim. Meie ülesandeks on Jeesusest rääkida, kuulutada sõna - selleks, et Püha Vaim saaks ilmutada Jeesust ka juutidele.
Jah, Iisraeli rahvas oli kanegekaelne ja kõva südamega juba enne Jeesuse hülgamist. Vana Testament ja eriti prohvetite kuulutused on täis kirjeldusi sellest, kuidas Jumala valitud rahvas elab nagu paganad, pannes vastu Jumala tahtele. Sellest hoolimata kutsub Jumal neid ikkagi üles meelt parandama.
Kuidas Jumal selle rahvaga toimib? Ta kasvatab neid sõdade ja vallutajate kaudu.
Samas tõotab Jumal neile suuri asju: näiteks, et Ta pöörab oma rahva saatuse (Jl 3:1), Ta paneb nende sisse uue südame (Hs 11:19) ning viib nad välja kõrbe, et neid armastada (Ho 2:14). Mitte üheski sõnumis ei räägi Jumal lepingu katkestamisest, sõlmitud liidu lahutamisest või oma valikust taganemisest.
Selle kommentaari autor: APÜ