Ilmutusraamat on enam kui lavastuse peaproov, mida Jumal korraldab. See ei jäta meid lihtsalt Johannese muljete kuulajaks, vaid tõmbab meid kaasa üleloomulikesse tulevikusündmustesse.

Johannes üritab siin sõnades edasi anda seda, mida ükski elav inimene ei enne ega ka pärast teda pole näinud. Kindlasti peame Ilmutusraamatu lugemisel paluma Jumala armu ja Püha Vaimu ilmutust, et õigesti mõista seda, mida Johannes nägi ja kuulis.

Johannese ilmutus ei ole unenägu ega hallutsinatsioon, vaid konkreetne ülesanne Jumalalt. Ta esitab nähtu tunnistusena (s 2). Tema tunnistuse sisu on kui Jumala sõna. Kuna ta on siiani ustavalt tunnistanud Jumala sõna ja kõik täpselt edasi rääkinud, võime arvata, et see, mida talle nüüd näidatakse, jõuab meieni veatult (s 1-2).

Jeesuse isik on Johannese tunnistuse keskmes, ning ka Jeesust kirjeldatakse ustava tunnistjana.

See, mida Jeesus Johannesele ilmutab ei ole kuidagi hoomamatu, vaieldav või küsitav - vaid see oli kindel ning peab “peatselt sündima” ( s 1) 

Jeesus on meile tunnistamise eeskujuks siin maa peal. Ta ei eksinud kunagi, vaid osutas kõiges mida Ta tegi ja ütles alati Jumalale. Ta kuulutas kartmatult jumalariigi imedest, ükskõik mis see talle ka maksma läks. Enda järgijatena, kutusb ta ka meid üles olema ustavad tunnistajad. Aga milline on meie tunnistus? Millest saame tunnistada meie?

Johannes läkitab kirja seitsmele Aasia kogudusele rõhutades, et tema ei ole kirja autor, vaid ainult  selle kirja panija (s 4-6).

 Tema tunnistus keskendub Jumalale ja see on antud Jumalalt Jeesusele - ingli kaudu. Kõigepealt kirjeldatakse siin Jumala loomust, sarnasena nagu see on esitatud Vanas Testamendis. Tiitel "kes on ja oli ja tuleb" on Jumala nime kohandamine, mis ilmutati Moosesele põlevas põõsas, ja lootust Tema tulemisele väljendatakse Taanielist ja Sakarjast pärit salmidega (s 7).

Johannese tunnistus viib kokku Jumala muutumatu loomuse ja nende kristlaste olukorra, kellele Johannes kirjutab. Jeesus on valitseja üle "maa kuningate" (s 5). Jeesuse surma saab Ilmutuse raamatus mõista nii, et Ta on alistanud jõud, kes meid orjastavad (s 5) - see oli väga võimas ja kõnekas pilt impeeriumis, kus orjapidamine oli igapäevane. 

Mõisted "alfa ja omega" (s 8), kreeka tähestiku esimene ja viimane täht, viitavad Jumala kõikväelisusele. Tema on see kes alustab, toob ellu - ja Tema jääb ka viimase sõna ütlejaks. See teadmine on julgustanud ja lohutanud tuhandeid läbi aastasadade.

Johannese tunnistus annab igale lugejale -kuulajale kätte alustõed tõed Jumala kohta. Aga piiblitekst ütleb rohkem: “Õnnis on see, kes loeb, ning need, kes kuulavad neid ennustuse sõnu ja hoiavad tallel, mis sellesse on kirjutatud..” (s 3). Kas, sina täna Ilmutuse raamatut avades teadsid, et oled õnnis? Lisaks lugemisele ja kuulamisele on siin veel üks tingimus: neid sõnu tuleb hoida tallel. Miks? 

Samast salmist leiame ka vastuse: sest aeg…..on lähedal., need asjad sünnivad peatselt (s 1)!  Kui aeg oli lähedal nende salmide kirjutamise aegu - 2000 aastat tagasi- kui palju lähemal on see nüüd!