Loe läbi alltoodud kirjakoht: Mt 5:27-37
Jeesuse mäejutlus27Te olete kuulnud, et on öeldud: Sa ei tohi abielu rikkuda!
28Aga mina ütlen teile: Igaüks, kes naise peale vaatab teda himustades, on oma südames temaga juba abielu rikkunud.
29Kui aga su parem silm ajab sind patustama, siis kisu ta välja ja heida minema, sest sulle on kasulikum kaotada üks osa oma kehast kui lasta kogu keha heita põrgusse.
30Ja kui su parem käsi ajab sind patustama, siis raiu ta maha ja heida minema, sest sulle on kasulikum kaotada üks osa oma kehast kui lasta kogu kehal minna põrgusse.
31Seaduses on öeldud: Mees, kes oma naise minema ajab, andku talle lahutuskiri!
32Aga mina ütlen teile: Igaüks, kes oma naise muul põhjusel kui liiderdamise pärast minema ajab, teeb oma naisest abielurikkuja, ja kes iganes võtab minema aetud naise, rikub abielu.
33Veel olete kuulnud, et muistsele põlvele on öeldud: „Sa ei tohi valet vanduda!” ja „Issandale antud vandeid tuleb pidada!”
34Aga mina ütlen teile: Ärge vanduge üldse, ei taeva juures, sest see on Jumala troon,
35ega maa juures, sest see on tema jalgealune järg, ega Jeruusalemma juures, sest see on suure Kuninga linn!
36Ära vannu ka oma pea juures, sest ise ei saa sa ühtegi juuksekarva valgeks või mustaks teha!
37Iga teie „jah” olgu „jah” ja iga „ei” olgu „ei”, aga mis üle selle, see on kurjast.
Tänases tekstis kutsub Jeesus meid üles hoidma tasakaalu oma suhtumistes iseendasse ning teistesse. Loomu poolest oleme enese suhtes pehmed ja teiste suhtes halastamatud. Aga Jeesus ootab, et oleksime karmid pigem enese pattude osas ning leiaksime enam kaastunnet kui jutt käib teiste nõrkustest.
Selles kontekstis puudutab Jeesus kahte teemat:1. Abielu ja truudust. Kui inimeste silma ees võib mõnigi mõte saladuseks jääda, siis Jeesus ütleb uuesti välja tõe, millest räägib juba Vana Testament: Jumal teab, mis on inimese südames (vt 1Sm 16:7). Jumala silmis on patt eelkõige südame salajane patt ja Jeesus mõistab üheselt hukka välise silmakirjalikkuse.
Reeglina peavad just nood „südames – abielurikkujad“ kirglikku nõiajahti ihulikult abielurikkumiselt tabatuile. Nii näiteks peksab Shakespear’i näidendis „Kuningas Lear“ vöörmünder hoora seksuaalse amoraalsuse pärast, ise samal ajal teda himustades. Abielurikkumiselt tabatud naise juhtumis osutab Jeesus naise toonud variseridele kuidas nende endi varjatud patusus tühistab ja rikub õiglase kohtumõistmise hukkamõistuks.
2. Juutide kõnepruugi juurde kuulus vandumine kellegi või millegi nimel, s.t oma sõnadele usaldusväärsuse andmine. Variserid aga kasutasid kummalist viisi, et mõõta, kui tõsiselt keegi oma vannet mõtles pidada. Vande kaalukus sõltus nimest või kohast mille nimel inimene otsustas vanduda. Kui inimene ei kavatsenudki oma lubadust pidada, võis ta vanduda "maa nimel". Aga kui vannuti millegi muu kui Jumala nimel, tähendas see reeglina, et vannet murtakse.
Kõige vägevam vanne oleks tõotada midagi Jumala nimel, kuid igaühele oli selge, et see on Jumala nime ilmaasjata kasutamine. Jeesus aga ütleb, et mingi muu nimel vandumine ei tee asja sugugi paremaks, sest kõik meid ümbritsev on Jumala looming ja kuulub ainuüksi Temale. Jeesus keelab vandumise ka seetõttu, et sagedaste vannete andmine igapäevastes arutlustes oli muutnud inimese antud sõna ja pühendumuse sisuliselt tühiseks. Meie sõnade tegelik kaalukus tuleneb otse meie endi aususest ja usaldatavusest - sellest, mis paistab välja meie elust.
Kuidas me siis täna räägime? “Tõttöelda…” “ausalt öeldes...”, “kui piinlikult aus olla, siis...”. See tähendab, et oleme siis võimelised rääkima ka mitteausalt? Kui vajame selliseid “lisandeid”, on viimane aeg paluda, et Jumal aitaks näha, mis peitub tegelikult meie südames.
Selle kommentaari autor: APÜ